24.12.15

Ijsbeelden festival

Täna või nüüd juba eile käisin koos oma klassikaaslastega Jääskulptuuride festivalil. Esimene kord mil terve siin oldud aja jooksul temperatuur langes alla nulli.. :D

Aga tegemist oli tõeliselt ilusa festivaliga ning tundsin esimest korda, et külm on minu jaoks. Külmas tunnen ennast hästi. Nii naljakas kui see ka ei oleks, sest tavaliselt on mul alati külm :D :D
Tegemist oli maailmaülevaatega ehk välja oli toodud maailma tähtsamad vaatamisväärsused ja kohtade tunnusmärgid jääskulptuuride näol. (Ei ole nii, Krista. Päriselt? Jääskulptuurid jääskulptuuride näitusel. Well done) Anyways

Pärast seda liikusime edasi sööma ning tähistasime ka mingimääral minu ja itaallasest vahetusõpilase sünnipäeva.. jah.. kaks kuud hiljem. Ja klassiõed olid nii armsad, et olid isegi meile kingitused teinud. Seda ei oleks osanud oodata.
Lõpuks nägin ka Näljamängude viimase osa ka ära ja olen vaimustuses.

JAAA kõige tähtsam osa. Pildid.








Vanust juba 18 aastat või kuud täpselt ei oska öelda..






Lisa veel tähed M ja S ning ongi jõulud

Häid Jõule kõigile,
Krista

18.12.15

Skandinaavia jõuluturg

Krista läheneb Soome müüginurgas hapukurkidele ning tunneb kuidas õnnest hakkavad pisarad voolama.

Ehk üks lause, mis võtab kokku minu reisi Amsterdami, kui külastasin Skandinaavia jõuluturgu. (Naljakas see, et Rootsi polnud seal esindatud...)
Päev pärast Galat saime koos oma Eesti Soome Läti mugulatega Amsterdami jaamas kokku ning külastasime Skandinaavia jõuluturgu, mis seal täpselt juhtus kirjeldab väga hästi esimene postituse lause. Lõpuks lahkusin sealt kahe purgi hapukurkide ja paki Jenkki nätsudega. (Ühe purgi hävitasime Meeliga kahepeale juba paar tundi pärast)
Hiljem mõtlesime ka Anne Franki maja külastada aga seda rivi nähes pöörasime ringi ja kõndisime hoopis tagasi jaama poole.
(Anne Franki maja online piletid kuni veebruarini väljamüüdud ehk nüüdsel hetkel juba märtsini, kes teab...)
Mina, Meeli, Gerda (Läti), Taavi ja Jenni (Soome)






Dag

17.12.15

Nädal enne Jõule

Jälle on aeg nii kiiresti läinud, et pole jõudnud siia kahe nädala jooksul midagi kirjutada.
Well..
Millestki tuleb ju alustada ehk annan tuld

1. Lahkasime bio tunnis lehma!! jah. Mitte tervet, õnneks ainult osakesi sellest õnnetust loomast. Sellel korral siis maks, neer ja kops. Eelmisel lahkamisel lahkasime südant!! See hais on kohutav. Ühel korral pidime ka toiduainete sisalduse keemilisi aineid kasutades välja selgitama. Ehk pidime välja uurima, kas toiduained sisaldavad glükoosi, tärklist, C-vitamiini või valke.

  
Ma ei julgenud lähemale minna :D
Käisin samal õhtul ka Utrecht'is kuulamas Utrechti Üliõpilaste Orkestri ja koori kontserti. See oli tõeliselt võimas ja arvake ära...
See on tõesti võimalik ehk vaatasin esinejate nimekirja ja kooris laulis täitsa päris ehtne eestlane. Seda võib küll naljakas lugeda, aga kui oled tõesti elanud nii kaua ilma igasuguse eesti keeleta ning ainukesteks eestlasteks sinu teada on ainult su enda vahetusõpilased, siis on see tõesti tore üllatus. Üritasin seda eesti tütarlast ka üles otsida aga tulutult, jõudis kiiresti koju joosta :(((( Teadis vist mis tulekul on :D

12. detsembril oli mul ka koolis Gala, öeldi et on nagu selline Jõuluball, ootasingi siis sellist rahulikku üritust. Asi jäi sellest väga kaugele.
Ennast hakkasin koos oma klassikaaslastega valmis sättima juba kella kolmest, kuigi Gala ise lagas kell kaheksa. Üks kord aastas võib ju ennast üles lüüa, aga seda ma tean, et niipea ma enam kontsakingi endale jalga enam ei topi. Tennised on ja jäävad mu parimateks sõpradeks. Aga...
Jõudis siis kätte lõpuks see kauaoodatud hetk, minu esimene ja ka arvatavasti viimane gala.
Vau.. sellist asja ei oleks ma osanud oodata. Tunnine muusikal, mis osutus päris tüütuks mitte seepärast, et see halb oleks olnud, vaid ainuüksi seepärast, et sattusin istuma "lahedate" kuttide ette, kelle arvates oli jube tore pärast igat laulu kommenteerida ja üle terve teatri karjuda. Matsikari, vabandust väljenduse pärast. Aga pärast muusikali läks pidu käima. Enda teadmatagi oli juba kella üheksast saanud kell üks ning gala oligi läbi.

Before everything






Eelviimasel koolipäeval korraldas mu mentor meie mentorklassile ka Jõuluhommikusöögi, mis oli väga armas üllatus ja ülimalt hubane oli koos oma klassiga hommikust süüa. Soojad croissandid ja muu värske ja maitsev kraam



Tot zo,
Krista


03.12.15

Detsember

Vahetusõpilaseks hakates arvasin, et kõik möödub linnulennul ja sujuvalt. Minu teele ei sattu ühtegi takistust ja kõik on lilleline.
Ma ei ütle, et kahetsen vahetusõpilaseks hakkamist, aga leian, et olin ikka hulljulge. Hüpata pea ees tundmatusse vette.  Ühel augustikuu hommikul leidsin ennast täpselt sellisest situatsioonist. Ärkasin täiesti uues toas, see oli minu jaoks nii võõras. Kuhu on jäänud tuttavad näod, miks vaatavad mulle hommikusöögilauas vastu võõrad sõbralikud näod? Kuhu on kadunud hubaselt harimata koduaed?
Esimese koolipäeva mõte oli: Miks ma pean pärast kooli minekut kohe koju tagasi minema, kas ma ei saagi nädalapäevad koos oma sõpradega ühikas elades veeta? Mis asi see võileib koolilõunaks on, kus on mu soe vesine lõhki keedetud kartul kastmega?
Miks ma ei saa inimestega rääkides neile selgeks teha, mis ma tegelikult mõtlen ja üritan neile selgeks teha? Ja ma ei räägi ainult inimestest, kes siin elavad sama kehtib imelikult kombel ka eesti maha jäänud pere ja sõprade kohta.
Olen siin olnud juba pea neli kuud ning saan kindlalt öelda, et ma pole enam see, kes ma olin 8.augustil. Siin olles avastasin lõpuks, kes ma tegelikult olen. Ma ei ole ainuüksi õde, tütar, õpilane, sõber. Ma olen Krista, nii kummaliselt kui see ka ei kõlaks. Siin olles sain teada, mis ma oma tulevikuga peale tahan hakata, mis ma tegelikult ka teha tahan, mitte see mida ma arvasin tahtvat.
Nüüd kui olen siin juba nii kaua olnud olen ma hakanud hindama lihtsaid asju, miski ei tee mind õnnelikumaks kui see kui näen, et õues lund sajab. Või see kui saan hetkeks lihtsalt koos oma hostperega kodus olla ilma, et peaksin jälle kuhugile minema või jooksma. Lihtsalt sellised väiksed asjad.
Nüüd on käes juba detsembrikuu ning jõulutunne hakkab vaikselt põue pugema, kuid samas peidab ennast iga päev kuskil ka koduigatsus. Ja selle all ei mõtle seda, et ma tahaksin nüüd ja kohe koju minna. Lihtsalt päevaks või kaheks ja siis tuleks hästi ruttu tagasi. Teeks lihtsalt kiirvisiidi. Selline tunne on tekkinud justnimelt alati siis kui hakkame hostperega Sinterklaasi/Jõuluplaane tegema, igapäevaselt rattaga kooli sõites tunnen alati ühel tänaval värskelt küpsetatud saia lõhna ning kohe meenuvad Eesti kodus küpsetatud biskviidid ja koogid. Samuti igatsen kooli, mitte kooliskäimist vaid neid inimesi, kes minuga Eestis samas koolis käisid.
Kirjutasin selle ainult selleks, et saaksin kõik lõpuks kirja, mis mu peas päevast päeva tihti toimub.

Jällenägemiseni
Krista

P.S See ei käi üldse selle tekstiga nüüd kokku, aga.. Juba kauaaegse pelmeeniisu tõttu olin pärast nende mitteleidmist (Vene poodi pole ka kuskil läheduses) sunnitud neid ise tegema. Pole seda kunagi teinud aga üllatasin end ning tulemus oli super



29.11.15

Appi

Avastasin, et pole juba üle pea nelja nädala midagi siia postitanud, olen kohutav inimene, kuigi nüüdseks on juhtunud juba nii palju põnevat. Keeletest, uus pereliige, Sinterklaasiks ettevalmistumine jne.

Esmalt keeletest see toimus 7. novembril ning toimus minu kodukohale õnneks üsnagi lähedal, ainult 15 minutiline autosõit. heh. Ärkasin hommikul üles teadmisega, et lähen keeletesti tegema oma keelegrupile vastavalt. Ehk 2 grupp, mille sain kirja esimeses YFU laagris. Jõudsin keeletesti jaoks aegsalt varem kohale ning oma üllatuseks avastasin oma nime esimese grupi nimekirjast.. Enam põgenemisteed ei olnud. Istusingi koos I gruppi inimestega maha testi tegema, kelle hulgas oli ka Meeli. 3 tundi hiljem pärast testi lõpetamist ja kontrollitud töö kätte saades avastasin oma üllatuseks, et olin skoorinud kõigest maksimumpunktid...(lugemine, kirjutamine, rääkimine) :D Super, ei oleks kunagi osanud oodata, et ma nii kiiresti selle keele selgemaks saan, aga tuleb välja, et ma suudan ennast ja ka teisi üllatada.
Nüüdseks on juba poolteist nädalat meie juures elanud ka soomlane Jenni, kes pidi oma hostpere vahetama ehk saan nüüd öelda, et mul on ka ajutiselt üks hostõde. Karmen ära siis väga kade ole :)
Üks asi, mis Eestist kindlasti erineb on Sinterklaas. Tal on sama põhimõte, mis Jõuluvanalgi, aga erinevus on selles, et see sell käib lastel palju varem külas kui meie Jõuluvana
(See tundub minu jaoks nii veider sellistest asjadest kirjutada :D :D )  Ja lisaks sellele on ikka päris jube, et Sinterklaasiga ei saagi iga päev sussi sisse kommi :( ainult üks kord nädalas, mis nali see on.. :D
Aga ühesõnaga esiteks tuleb ta 14. Novembril oma suure paadiga Hispaaniast ning tal on kaasas ka abilised Mustad Peetrid, Zwarte Pieten. Pikka aega on juba olnud teema Hollandis, et Zwarte Piet'id on rassistlikud ning nad ei tohiks ennast enam mustaks värvida, kuigi must väv tuleneb tahmast, mida iganes. Olenemata sellest olid minu Sinterklaasi kohaletulekul kõik Mustad Peetrid mustad, mitte mõnda muud värvi. 
Eile jõudsin tagasi ka oma esimeselt peolt. Tähistasime koos koolisõpradega Sinterklaasi, koos toidu ja kingituste ja mängude. Neil hollandlastel ikka täiesti oma tase siis kuidas kingituste jagamine käib. Pead kingi kohta luuletuse kirjutama ja kingisaaja peab selle ette lugema ja ära arvama, kelle poolt kink on siis lisaks sellele veel üllatuskingid, millega sisustasime poolteist tundi oma peost. Ehk üllatuskingituste jagamiseks oma special mäng. Tjaa
 Viimane asi, mille lõpuks oma õlgadelt ära sain oli Uurimistöö nüüd ootab vaid kaitsmine ees. Fingers crossed et see hästi läheks ja ma saaks lõpuks ometi ainult oma ajale siin keskenduda.
Aga muidugi kohustuslik pildiring ka :)

Saage tuttavaks Chioema ja Sarema

Need hommikud kui jõuan päikesetõusu ajaks kooli










Aga endiselt üritan rohkem ikka siia kirjutada ja jällenägemiseni :)
Ikka ja alati Teie Krista




01.11.15

Herfstvakantie

Tähelepanu! Tegemist on pika ning piltiderohke postitusega. Info ülekülluse oht!!

16. oktoobril algas lõpuks minu jaoks nii kaua-kaua oodatud sügisvaheaeg. Pärast oma esimest ja ainukest tundi, mis mul igal reedel on hakkasin koos oma hostperega Prantsusmaa poole sõitma. Sõidust ma väga palju ei mäleta, sest mul on vahetusõpilasele kohane "jään magama ükskõik kus ja millal" sündroom tekkinud.
Kohale jõudsime pärast kümmet tundi mõnusat autosõitu :)))
1.päev
Ärkasin hommikul vara, kuna pidin koos hostperega pagari juurde minema ning pagariärist värsket saia ostma. Siinset saia sööks iga päev kasvõi kaks korda rohkem kui seda saia, mis Hollandis süüakse. Värsked Croissantid on ikka üle kõige. Pärast pagariärist tulekut läks hostema lõunat ette valmistama ning mina ja hostisa läksime koertega jalutama. Oleks ma vaid osanud ette oodata seda, et hakkame mäest üles ronima. Olen ju üle kahe kuu juba täiesti tasasel maal elanud ning nüüd pidin järsu tõusuga mäest üles kõndima. Pärast paari minutit olin omadega nii läbi, et pidin seisma jääma ning hingeldades energiat koguma, et lõpuks tippu jõuda, ma isegi ei ole julgenud küsida, kui kõrge see mäekene ka on. Arvan, et vajun piinlikusest maa alla kui saan teada kui kõrge/madal see on. Õhtul oli ka minu esimene katsumus hollandikeelses Scrabble'is, loomulikult kaotasin, aga vähemalt sain iga käik uue kolmetähelise sõna lauale topitud pärast 10min mõtlemispausi.






2. päev
Tänagi varajane äratus, kuna läksin koos hostemaga külla turule. Toiduvalik oli kohutavalt suur, kuigi turg ise nii suur ei olnudki. Kõik kalad, liha, juurviljad, puuviljad, kõik mis ette oskad kujutada oli seal. Lihtsalt puhas rõõm. Hostema ei mõistnud, miks ma toidu pärast nii sillas olen aga eks see olen mina. Mind ja toiduarmastust ei lahuta miski. Kotid head paremat täis liikusime kodu poole. Pärast lõunasööki suundusime vaatama lähedalasuvat lossi, kuid see oli kahjuks suletud. Kuid sellest polnud hullu, kuna siin on lossid igal pool, liikusimegi järgmise juurde. Jõudsimegi järgmise lossi juurde. Sellel lossil oli 52 hektarit maad ning ka loss ise oli üüratu. Ning ääretult kaunis ka. Lossi omanikud on endiselt samast sugupuust, mis on päris vapustav.


Lihtsalt kõige vingem: värske kraam igalpool. Need on sellised kohad, kus ma oma rahast ilma jään









Kõndisin ka selle labürindi läbi. Kas saan ka nüüd ennast Maze Runneriks kutsuda? :D

Kui hästi hoolikalt vaadata siis näeb tagataustal pruutpaari.

Chateau de Breteuil



3. päev
Jälle varane äratus. Kiirelt sõin hommikusöögi ning siis liikusime hostema ja -vennaga Pariisi poole, et mulle vaatamisväärsuste ring teha. Alustasime Notre Dame'ga ja lõpetasime Moulin Rouge'ga. Olen nii kohutavalt väsinud, et ei jaksa pikalt kirjutada. Aga tegemist oli äärmiselt vägeva päevaga.




Louvre


Dat is mii 









Ja lõpuks "kodu"külas Gif :)


4. päev
Sain õnnelikult koju jääda ja pikalt magada, mida elult veel rohkem tahta. :) Ehk terve päev mitte kui millegi tegemist.

~tühi auk~

Aa tegin kooki ka ikka homseks tidididii. Ehk esiteks pidin mitte kui mingisuguse prantsue keele oskusega minema kohalikku supermarketisse, et oma koogi jaoks vajalikke asju leida. Tunniga sain kõik oma vajalikud viis asja lõpuks kätte ;D ;D

5. päev
Hommikul ärgates oleksin oodanud endalt sellist reaktsiooni: "Aaah midaa, ma olen lõpuks täisealine!! Olen seda nii kaua oodanud!" Tegelikult oli mu reaktsioon rohkem nagu nohjah, mis ma nüüd peale hakkan endaga.
 Aga kui lõpuks ennast hommikusöögilauada sain veatud. Nägin ma, et hostpere oli mulle kingid teinud ja mu tooli ära kaunistanud, sest täna on mu special päev. Nii armas. Hommikusöögi söömisest ei tulnud midagi välja, sest pärast igat poolt võileiba sain uue kingi ning pidin siis selle loomulikult lahti tegema ja uurima ning muidugi ei saa unustada põsemusisid, mida ma enda arust kohutavalt palju pidin tegema. See-selleks.
 Täna käisin koos hostisa ja -vennaga Louvre'i kunstimuuseumis. Kokku olime seal nii umbes 6h aga ma arvan, et ma ei näinud veeranditki. Saan vähemalt uhkusega öelda, et nägin Mona Lisa ära, mis minu arust nii special  ei olegi. Jõudsime siis umbes kella 5e paiku koju ning nägin et hostema oli igasugu mänge ette valmistanud ning sõime ka minu tehtud kooki ja siis hakkasime mänge mängima. Need olid siis traditsioonilised hollandi lastesünnipäevamängud. Aga kuna ma sain 18 siis veel võis neid mängida :D Ja lõpuks jõudis see kõige lemmikum osa ehk ma sain ise valida, mida ma sünnipäevaks süüa tahan, aga kuna kilodeviisi kohukesi polnud võtta siis otsustasin pitsa kasuks omnomnom. See on pretty much see, mis ma mäletan enne kui jälle lihtsalt niisama ära vajusin.



Ja üks äärmiselt tuttav skulptuur võibolla Voldemort'i esiisast.

Kõigest 4m pikkune tädi





Pilt , mis mulle veidral moel kõige eredamalt meelde jäi. "Surnud kass" 










6. päev
Saan endale ju ikka ühe päeva täiesti mitte millegi tegemist lubada. Eelmine ei loe, siis tegin ju torti ikkagi.

7. päev ehk eelviimane või samas ka viimane päev Prantsusmaal enne kui koju sõidame. Ehk last stop Versailles. Ma isegi ei suuda kirjeldada, mida ma seal kõike nägin. See oli lihtsalt vapustavalt kaunis. Ainuüksi see park ning siis see loss ning lõpuks täielikuks kontrastiks kõigele ka Marie Antoinette'i maad. Lisan lihtsalt palju pilte ning mõndadele ka teksti juurde.






Kõik need taimed eelmisel pildil tuleb talveks siia tõsta. 




Louis ma ei mäleta mitmes 

Marie Antoinette




Ma ei mäleta selle asja nime eesti keeles, aga jah see asi seisis Marie Antoinette pargis. 


Taastatud varemed, majadest, kus Marie Antoinette viibis. 






8. päev ehk alustasime varahommikul sõitu tagasi kodu poole. Magasin jälle enamuse asjadest maha, mis parata. Aga kui ma lõpuks koju jõudisn leidsin ma ühe üliarmsa ja magusa üllatuse!! Emme oli Eestist paki saatnud ning see oli täis magusat ja nüüd saan siin eesti leiba küpsetada. Juhhei. 


Ja see ongi see, mida oma vaheajaga tegin samal ajal, kui mu klassikaaslased Toetsweek'iks õppisid.
(Toetsweek on koolis nädala ajane ainult kontrolltöödele pühendatud nädal. Muul ajal koolis kontrolltöid ei ole ehk nii iga 10 nädala tagant selline tore nädal :))) )


Tsauka, ja ma loodan, et olen edaspidi parem blogipidaja. :)
Krista