24.12.15

Ijsbeelden festival

Täna või nüüd juba eile käisin koos oma klassikaaslastega Jääskulptuuride festivalil. Esimene kord mil terve siin oldud aja jooksul temperatuur langes alla nulli.. :D

Aga tegemist oli tõeliselt ilusa festivaliga ning tundsin esimest korda, et külm on minu jaoks. Külmas tunnen ennast hästi. Nii naljakas kui see ka ei oleks, sest tavaliselt on mul alati külm :D :D
Tegemist oli maailmaülevaatega ehk välja oli toodud maailma tähtsamad vaatamisväärsused ja kohtade tunnusmärgid jääskulptuuride näol. (Ei ole nii, Krista. Päriselt? Jääskulptuurid jääskulptuuride näitusel. Well done) Anyways

Pärast seda liikusime edasi sööma ning tähistasime ka mingimääral minu ja itaallasest vahetusõpilase sünnipäeva.. jah.. kaks kuud hiljem. Ja klassiõed olid nii armsad, et olid isegi meile kingitused teinud. Seda ei oleks osanud oodata.
Lõpuks nägin ka Näljamängude viimase osa ka ära ja olen vaimustuses.

JAAA kõige tähtsam osa. Pildid.








Vanust juba 18 aastat või kuud täpselt ei oska öelda..






Lisa veel tähed M ja S ning ongi jõulud

Häid Jõule kõigile,
Krista

18.12.15

Skandinaavia jõuluturg

Krista läheneb Soome müüginurgas hapukurkidele ning tunneb kuidas õnnest hakkavad pisarad voolama.

Ehk üks lause, mis võtab kokku minu reisi Amsterdami, kui külastasin Skandinaavia jõuluturgu. (Naljakas see, et Rootsi polnud seal esindatud...)
Päev pärast Galat saime koos oma Eesti Soome Läti mugulatega Amsterdami jaamas kokku ning külastasime Skandinaavia jõuluturgu, mis seal täpselt juhtus kirjeldab väga hästi esimene postituse lause. Lõpuks lahkusin sealt kahe purgi hapukurkide ja paki Jenkki nätsudega. (Ühe purgi hävitasime Meeliga kahepeale juba paar tundi pärast)
Hiljem mõtlesime ka Anne Franki maja külastada aga seda rivi nähes pöörasime ringi ja kõndisime hoopis tagasi jaama poole.
(Anne Franki maja online piletid kuni veebruarini väljamüüdud ehk nüüdsel hetkel juba märtsini, kes teab...)
Mina, Meeli, Gerda (Läti), Taavi ja Jenni (Soome)






Dag

17.12.15

Nädal enne Jõule

Jälle on aeg nii kiiresti läinud, et pole jõudnud siia kahe nädala jooksul midagi kirjutada.
Well..
Millestki tuleb ju alustada ehk annan tuld

1. Lahkasime bio tunnis lehma!! jah. Mitte tervet, õnneks ainult osakesi sellest õnnetust loomast. Sellel korral siis maks, neer ja kops. Eelmisel lahkamisel lahkasime südant!! See hais on kohutav. Ühel korral pidime ka toiduainete sisalduse keemilisi aineid kasutades välja selgitama. Ehk pidime välja uurima, kas toiduained sisaldavad glükoosi, tärklist, C-vitamiini või valke.

  
Ma ei julgenud lähemale minna :D
Käisin samal õhtul ka Utrecht'is kuulamas Utrechti Üliõpilaste Orkestri ja koori kontserti. See oli tõeliselt võimas ja arvake ära...
See on tõesti võimalik ehk vaatasin esinejate nimekirja ja kooris laulis täitsa päris ehtne eestlane. Seda võib küll naljakas lugeda, aga kui oled tõesti elanud nii kaua ilma igasuguse eesti keeleta ning ainukesteks eestlasteks sinu teada on ainult su enda vahetusõpilased, siis on see tõesti tore üllatus. Üritasin seda eesti tütarlast ka üles otsida aga tulutult, jõudis kiiresti koju joosta :(((( Teadis vist mis tulekul on :D

12. detsembril oli mul ka koolis Gala, öeldi et on nagu selline Jõuluball, ootasingi siis sellist rahulikku üritust. Asi jäi sellest väga kaugele.
Ennast hakkasin koos oma klassikaaslastega valmis sättima juba kella kolmest, kuigi Gala ise lagas kell kaheksa. Üks kord aastas võib ju ennast üles lüüa, aga seda ma tean, et niipea ma enam kontsakingi endale jalga enam ei topi. Tennised on ja jäävad mu parimateks sõpradeks. Aga...
Jõudis siis kätte lõpuks see kauaoodatud hetk, minu esimene ja ka arvatavasti viimane gala.
Vau.. sellist asja ei oleks ma osanud oodata. Tunnine muusikal, mis osutus päris tüütuks mitte seepärast, et see halb oleks olnud, vaid ainuüksi seepärast, et sattusin istuma "lahedate" kuttide ette, kelle arvates oli jube tore pärast igat laulu kommenteerida ja üle terve teatri karjuda. Matsikari, vabandust väljenduse pärast. Aga pärast muusikali läks pidu käima. Enda teadmatagi oli juba kella üheksast saanud kell üks ning gala oligi läbi.

Before everything






Eelviimasel koolipäeval korraldas mu mentor meie mentorklassile ka Jõuluhommikusöögi, mis oli väga armas üllatus ja ülimalt hubane oli koos oma klassiga hommikust süüa. Soojad croissandid ja muu värske ja maitsev kraam



Tot zo,
Krista


03.12.15

Detsember

Vahetusõpilaseks hakates arvasin, et kõik möödub linnulennul ja sujuvalt. Minu teele ei sattu ühtegi takistust ja kõik on lilleline.
Ma ei ütle, et kahetsen vahetusõpilaseks hakkamist, aga leian, et olin ikka hulljulge. Hüpata pea ees tundmatusse vette.  Ühel augustikuu hommikul leidsin ennast täpselt sellisest situatsioonist. Ärkasin täiesti uues toas, see oli minu jaoks nii võõras. Kuhu on jäänud tuttavad näod, miks vaatavad mulle hommikusöögilauas vastu võõrad sõbralikud näod? Kuhu on kadunud hubaselt harimata koduaed?
Esimese koolipäeva mõte oli: Miks ma pean pärast kooli minekut kohe koju tagasi minema, kas ma ei saagi nädalapäevad koos oma sõpradega ühikas elades veeta? Mis asi see võileib koolilõunaks on, kus on mu soe vesine lõhki keedetud kartul kastmega?
Miks ma ei saa inimestega rääkides neile selgeks teha, mis ma tegelikult mõtlen ja üritan neile selgeks teha? Ja ma ei räägi ainult inimestest, kes siin elavad sama kehtib imelikult kombel ka eesti maha jäänud pere ja sõprade kohta.
Olen siin olnud juba pea neli kuud ning saan kindlalt öelda, et ma pole enam see, kes ma olin 8.augustil. Siin olles avastasin lõpuks, kes ma tegelikult olen. Ma ei ole ainuüksi õde, tütar, õpilane, sõber. Ma olen Krista, nii kummaliselt kui see ka ei kõlaks. Siin olles sain teada, mis ma oma tulevikuga peale tahan hakata, mis ma tegelikult ka teha tahan, mitte see mida ma arvasin tahtvat.
Nüüd kui olen siin juba nii kaua olnud olen ma hakanud hindama lihtsaid asju, miski ei tee mind õnnelikumaks kui see kui näen, et õues lund sajab. Või see kui saan hetkeks lihtsalt koos oma hostperega kodus olla ilma, et peaksin jälle kuhugile minema või jooksma. Lihtsalt sellised väiksed asjad.
Nüüd on käes juba detsembrikuu ning jõulutunne hakkab vaikselt põue pugema, kuid samas peidab ennast iga päev kuskil ka koduigatsus. Ja selle all ei mõtle seda, et ma tahaksin nüüd ja kohe koju minna. Lihtsalt päevaks või kaheks ja siis tuleks hästi ruttu tagasi. Teeks lihtsalt kiirvisiidi. Selline tunne on tekkinud justnimelt alati siis kui hakkame hostperega Sinterklaasi/Jõuluplaane tegema, igapäevaselt rattaga kooli sõites tunnen alati ühel tänaval värskelt küpsetatud saia lõhna ning kohe meenuvad Eesti kodus küpsetatud biskviidid ja koogid. Samuti igatsen kooli, mitte kooliskäimist vaid neid inimesi, kes minuga Eestis samas koolis käisid.
Kirjutasin selle ainult selleks, et saaksin kõik lõpuks kirja, mis mu peas päevast päeva tihti toimub.

Jällenägemiseni
Krista

P.S See ei käi üldse selle tekstiga nüüd kokku, aga.. Juba kauaaegse pelmeeniisu tõttu olin pärast nende mitteleidmist (Vene poodi pole ka kuskil läheduses) sunnitud neid ise tegema. Pole seda kunagi teinud aga üllatasin end ning tulemus oli super