Mijn jaar in Nederland

18.06.16

Nädal 24

Esmaspäev: Toimus perekonnatuttava matus ning koolis ma ei käinudki. Läksin pärast teenistust kohe koju ning jäin kiiresti magama ning mingi aeg hiljem äratas mu hostema üles, et ma alla läheksin, kuna õhtusöök oli valmis.

Kolmapäev: Pidin juba esimeste õpetajatega hüvasti jätma. See oli selline awkward tunne, ometigi käin ju paar nädalat veel koolis ringi, kuid tunde mul siis enam nendega enam ei ole. Õpetajad soovisid mulle kõike head ning ütlesid, et loodavad, et leian oma tee Madalmaade poole tagasi, mida ma kunagi tulevikus kindlasti ka teen.

Neljapäev: Jätsin koolipäeva vahele ning suundusin oma hostperega hoopis Emmen'i loomaaia poole. See loomaaed oli üks ilusamaid loomaaedu, mida kunagi näinud olen.

Reede: Õhtusöök vanavanemate juures ning Jenni lahkumispidu kuhu ma hiljaks jäin. Kuigi jõudsin täpselt selleks ajaks, et sain ta ülejäänud külalistega oma pool tundi juttu ajada, enne kui nad ära hakkasid minema. Õppisin selgeks veel mõned vajalikud sõnad hollandi keeles, kuid mida mul vist kunagi elus vaja ei ole :D

17.06.16

Nädal 23

Selle nädala lõpus pidasin maha sõpradega oma lahkumispeo, käisin klassiõe sünnipäeval, kus õppisin selgeks uue retsepti ja kipsaté tegemise/valmistamise.

Reedel pidasin klassiõe Lareen'i juures oma lahkumispeo kooli sõpradega, kuna neil on algamas järjekordne testinädal ning neil on vaja korralikult õppida, et järgmisesse aastasse heade hinnetega edasi jõuda. Terve õhtu oli täis naeru, "peaaegu pisaraid", Hollandi päritoluga youtube'rite matkimist. Kuigi ma ütlesin, et ei soovi mitte kui mingisuguseid kinke, tõid nad ühel hetkel välja koti Hollandi asjadega, mille seas ka tee teetassiga, hollandipärased Tour de France'i sokid, millest olin nii sillas ning sinna pidid kuuluma otseloomulikult ka kommid ja šokolaad :D
Lisaks palusin neil ka mu Hollandi lipule kirjutada, mida ma ei ole aasta lõpu seminarist saadik lugenud, eks ma bussis teel koju loen, mis sinna kirja sai ja eks ma bussis valan krokodillipisaraid. Samuti sain nende poolt veel sõbrapäeviku, jah, just need samad, mis põhikooli algklassides täidetakse. Minu arust oli see nii armas kink ning nüüd on mul kõigi vajalike inimeste kontakandmed olemas ning ka nende pildid :D :D
Õhtu lõppes lihtsalt Lareen'i aias batuudil istudes ning lihtsalt juttu rääkides. Minu arust oli see väga gezellig. Ning ei suuda tegelikult juba praegu ära oodata, millal juba ma siia tagasi saan tulla kuigi ma pole isegi veel lahkunud. Kurb on tegelikult isegi mõelda, et isegi kui ma peaks järgmine aasta siia tagasi tulema, siis ma oma kahte sõpra ei saakski näha, kuna siis on nad ise vahetusaastal. Aga samal ajal on mul nende üle nii hea meel, sest nüüd nad saavad ka maigu suhu, mis tunne on vahetusõpilane olla :) Oeh I'm so proud.

Järgmisel päeval käisin klassiõe sünnipäeval, kus grillisime, kiikusime köiel, ajasime kana taga ning saime hobuseid paitada ja toita :) Samuti mängisime Hollandi versiooni Maffia'st, mis oli alguses üsnagi segadusse ajav, kuid seda ka sellepärast kuna segasime kokku eesti Maffia ja Hollandi Libahundi.
Õppisin selgeks, kuidas saaksin ise Hugot valmistada ning kuidas Kipsate'd õigesti grillima peab :D
Järjekordselt oli tegemist jube toreda õhtuga ning otseloomulikult, veel toredamate, vägevate inimestega
<3

Pilte on mul ka natukene :)

Tot zo, Kris

08.06.16

Re-Entry pisaratekuhi

Nagu teada, siis vahetusaasta lõpus toimub aastalõpuseminar ehk Re-Entry, kus räägitakse sellest, kuidas hakkab välja nägema meie kõigi eluke, kui oma elu juurde enda riigis naaseme. Räägiti muidugi tüüpilisi asju nagu su pere ja sõbrad ei pruugi sind mõista, arvatavasti jäävad need sõbrad kes ka vahetusaasta jooksul tagaplaanil olid ka me oma endi riikides samuti tagaplaanile. Kõigil on ka koju minnes kultuurišokk jne.
Esimest korda, oli laagrikoht ka minu kodule lähemal, kuna rongidega pidin kokku sõitma vaid 28 minutit + ooteaeg. Tavaliselt veedan tublid 2-3 tundi rongide ja bussidega liigeldes. (Mitte, et see nüüd jube palju oleks või nii, kuna Holland ju ikkagi pisike riik)
Jõudsime kõik ilusti kohale laagripaika, mis oli imeline, kuna esimest korda ei olnud me ainult YFUga kuskil eikellegimaal, vaid meiega olid laagrikohas ka teised inimesed.
Esimese õhtu avapauguks mängisime võrkpalli, täpselt nii nagu tegime seda ka esimeses laagris, hiljem liitusid meiega ka kaks saksa jalgpallilaagri kutti. Ühel hetkel olid kõik kadunud ning platsile jäid vaid väiksed lapsed, kes võrkpalli üritasid mängida. Maris ja mina otsustasime kahekesi nende vastu mängida ning minu arust me selle matši ka kaotasime :D Hiljem liitusime kahekesi sakslastega, et kaarte mängida. (Väga põnev esimene kaardimäng ei olnud, kuna pärast seda jättis Maris mind sinna üksi edasi istuma) Õppisin kaarditrikke ning siis liitusin teiste YFUkatega, et laagri territooriumit avastada.

Teise päeva kirjeldusena tulevad meelde ainult pisarad. Selle päeva õhtul nutsid kolm eestlast selle üle, et vahetusaasta saab läbi ning seegi sai alguse vaid sellepärast, et ühele õnnetule lipule suudeti kirja panna ainult sõna "Krista!" Nüüd selle üle mõeldes, mõtlen kui totakas see võis tunduda. Kas nutsime selle üle, et läheme tagasi Eestisse? Kas selle üle, et miski ei ole enam sama? Senimaani ei tea öelda. Lisaks pisaratele oli tegelikult ka rõõmu. Käisime laagri rannas paate ehitamas palkidest ning tünnidest ning seejärel korraldasime nende peal ka võistluse. Pärast võistluse väärikalt sohi tegemisega teisele kohale tulles jooksime kamba inimestega ka vette, et lõpuks ujuma saada. Minu jaoks oli sel hetkel suvi tõesti alanud.

Ka kolmas päev möödus pisarate saatel, kuna pidime ilmselt lõplikult hüvasti jätma USAkate, aasialaste ning ladina/lõuna-ameeriklastega, mis oli üsnagi kurb, kuid jätan endale alles päris suure lootusekillu, et kunagi näen veel neid kõiki. Samuti ei tule ka osad eurooplastest YES'ile ehk ka nendega tuli hüvasti jätta. Samal ajal kui ma koos teistega laagri peaväljakul nutsin julges mulle üks vabatahtlikest öelda: "Ma ei taha küll nüüd midagi halvasti öelda, aga kiirustage nüüd sellega ja liikuge rongi peale, me ei saa ka ju siin terve päeva olla!" Olin pärast sellist lauset üsna šokis. Kuid kõige lõpuks kui olime jõudnud Zwollesse, liikusime Snackbari ning sealt liikusin juba Jenniga kodu poole.

Õhtul kell 20:30 pidin olema ka Haveltes, kus sain väga meeldiva üllatuse osaliseks, Robin oli koos teiste neidudega korraldanud Arianna (Itaalia), Julia (läheb järgmie aasta USAsse VÕPiks) ning minu lahkumiskingi jaoks fotosessiooni.
Nüüdseks ei saa ma enam isegi loendada, kui mitmeid kordi ma juba nutnud olen. 26. juunil ujutan Hollandi.
------------------
Als jullie het al misschien weten dan is er een Re-Entry kamp aan het eind van het uitwisselingsjaar. Daar spreken ze over wat gaat gebeuren als we terug in onze eigen landen zijn en hoe worden onze relaties met je familie en vrienden hier in Nederland en ook in onze eigen land. Ze zeiden ook dat iedereen krijgt een soort van cultturshock als we terug zijn net als we dat hadden toen we hier kwamen. Grappig om te denken dat ik zou mijn land niet meer herkennen of zo.

Voor het eerst met YFU was de kamp ook met andere mensen, vorige kampen waren we alleen met onze organizatie in een huis maar nu ware daar ook mensen van andere clubs ezv bij. Ik had daar duitse voetbal jongens ontmoeten en één van hun kon ook beetje fins praten wat was eigenlijk best grappig. Op de eerste avond heb ik ook met hen kaartspellen gespeeld. Ik vond het wel fijn weer nieuwe mensen te ontmoeten.

Op de tweede dag hebben we met YFU vlotten gebouwd van vaten en balken. Daarna hebben we ook een wedstrijd gedaan dat welke team kon het snelst näär de andere kant een terug näär het strand komen. Met een beetje van valsspelen waren we ook tweede geworden. Verder gingen we samen zwemmen en op de avond het huilen begon. Eerst begon Maris, één van de twee estse mensen wie er ook nog zijn. Daarna begon ik en paar seconden huilden we samen. Nu lijkt het wel een beetje gek uit maar eigenlijk denk ik dat we huilde want we hadden gerealiseerd dat het eigenlijk nu bijna zover is dat we weer terug näär Estland moeten en alles weer anders gaat worden.

Ook de derde dag ging huilend voorbij. Voor het laatst kon ik de aziaten, amerikanen en zuid/latijns-amerikanen zien. Ik ga ze echt erg missen maar ik hoop dat op één dag in de toekomst kan ik ze nog een keer zien :) Na de kamp gingen we samen met aantal uitwisselingstudenten näär een snackbar om bij te komen en daarna ging ik met Jenni (Finland) naar huis. Op hetzelfde avond moest ik ook van Robin naar Havelte gaan en daar kwam ik achter dat ze had met de andere meisjes een leuke afscheidscadeau bedacht hadden voor Arianna, Julia en mij. Als jullie het lezen dan DANKE JULLIE ZOOO VEEEEL. JULLIE ZIJN GEWELDIG.

Nu kan niet eens meer tellen hoeveel heb ik al gehuild na de kamp. Ik denk dat op 26. juni ligt Nederland onder water, sorry :D

Krista/Kris

L to R: Gerda (Läti/Letland), Juho (Soome/Finland), Maris (Eesti/Estland), Kinga (Poola/Polen), Jenni (Soome/Finland), Iago (Hispaania/Spanje), Meeli (Eesti/Estland), Taavi (Soome/Finland), mina/ik, Vittorio (Itaalia/Italie), Mara (Hispaania/Spanje), Catalina (Rumeenia/Roemenië), Sara (Hispaania/Spanje)