14.10.15

Midagi tavapärast

Senini olen siia kirjutanud vaid sellest, mida olen nädalavahetuseti teinud ning mis on väga erinev mu argipäevaelust siin. Mõtlesin, et peaks ka oma tüüpilisest koolipäevast rääkima ning kuidas mu elu siin igapäevaselt toimub. Muidu jääb vast mulje, et vahetusõpilase elu on 100% ainult lõbu, tegelikult on see ainult 75% :D

Tavaliselt peaksin ärkama hommikuti juba kella 6st, et ennast 6.40 alla korrusele vedada, et oma perega koos hommikust süüa. Aga kuna ma pole pea absoluutselt hommikuinimene siis see tähendab et tegelikult olen kuni kella 6.39ni voodis ning loivan alles siis sööma.
Hiljemalt 7.30 pean hakkama kodust rattaga sõitma, et saaksin rahulikus tempos kooli poole sõita koos mitmekümne teise enda küla noorega. Keskmiselt jõuan kooli 8.05 või mõned minutid hiljem ning siis pean leidma koha oma rattale ning siis otsima üles oma klassi, kus mu tund toimub.
8.15 algavad tunnid ning iga koolitunni pikkus on 50min. Vahetunde tundide vahel pole. Esimene suurem paus on pärast 3. tundi ning seejärel istume jälle kuni 5. tunnini kui algab 30min lõunapaus. Ülejäänud päeav jätkub jälle ilma pausideta. Üldjuhul lõppevad mu tunnid 15.35 ning siis alustan kodu poole sõitmist. Selleks kulub mul pärast kooli alati rohkem aega kui kooli minnes, sest olenemata sellest, et olen seda teed juba mitmekümneid kordi sõitnud vaatan ma ikka ringi nii nagu oleksin esimest korda sellel rattateel. Kodus olen lõpuks kella poole viie paiku ning siis on alati aeg perega koos teed juua ning oma päevast muljetada. Seejärel lähen tegema "kodutöid". Ehk tegelikult ei saa ma hetkel nendest mitte kui midagi aru ja üritan nii palju teha kui ma võimeline olen,

Neljapäeviti pean kella poole 18st sõitma ka oma Korball'i trenni. Pärast seda olen alati megaväsinud aga samas saan alati trennidest nii palju energiat.
Reeded on alati mu lemmikud olnud ning siin eriti, sest see on ainuke päev kus saan rahulikult kodus olla, üheks tunniks kooli minna ja siis jälle mõnusalt kodus olla. Mul oleks justkui pikk nädalavahetus. Tegelikult ei suuda ma ära oodata, millal algab see vaikne periood, kus nädalavahetustel enam nii palju plaane pole ja saab rahulikult kodus olla enamuse ajast.

P.S Igavusest mõtlesin ka välja arvutada kui palju ma juba rattaga edasi tagasi kooli vahet olen sõitnud ning see vahemaa on siia-sinna u 640 km, mis on lihtsalt uskumatu, olen siin ju vaid natuke enam kui kaks kuud olnud..

Agaaaa

Tsaukaa, Krista 

07.10.15

Amersfoorti loomaaed

Eelmisel pühapäeval, 4. oktoobril suundusin üsna varakult Amersfoorti poole, et YFUkatega loomaaeda minna. Tuli välja, et isegi mu hostvanemad pole seal käinud. (Vastab vist tõele, et vahetusõpilane näeb aasta jooksul rohkem kui antud riigi kohalik terve oma elu jooksul) Okei. Sain Amersfoortis esmalt kokku soomlanna Jenniga, kes oli ka minuga samas rongis, aga me ei suutnud üksteist üles otsida. Hiljem liitusid meiega ka Maris ja Juho ning kõige lõpuks jõudis ka Taavi kohale. Suundusime seejärel lõpuks kella 12st üheskoos kõik loomaaia poole. Lõpuks väravatest läbi jõudes oli esimene loom, keda vaatama läksime karu. Aga siis jõudis meile kohale.. me oleme pärit riigist kus pruunkaru liigub vabalt looduses ringi ja me jõllame teda läbi klaasi, naljakas. Tegemist oli üpriski suure loomaaiaga ning kella 14 paiku jõudsime enam vähem pargi keskpaika kus ka lõunat sõime. Selleks ajaks oli mul kõht üpriski tühi, kuna olen harjunud oma hostperega väga varakult sööma. See selleks. Liikusime edasi Jaapani aeda, kust pääsesime edasi ka elevandimajja. Liikusime seal ringi ning äkitselt avastasin, et üles korrusele viib vahva trepp ning sealt edasi ka mingi seikluraja laadne asjandus. Mõeldud tehtud ronisin trepist üles (Teised muidugi sama targalt minu järel) ning jõudsin ka selle raja lõppu. Aga alla saamiseks oli kaks võimalust: liutoru või trepp. Valisin muidugi trepi ning alla jõudes avastasime, et sealt väljapääsemiseks on ainult üks võimalus. Ronida läbi madala augu. Välja me lõpuks ka pääsesime.
Lõpuks lahkusime loomaiast enne nelja kuna ma pidin rongile minema, et minna kodu lähedal hostisa töökaaslase juurde õhtusöögile. See õhtu kujunes väga toredaks. Tuli välja, et too töökaaslane on vaid aastakese Hollandis elanud ning keel on tal enam-vähem suus. Loodan, et suudan ise ka ennast ka nii hästi motiveerida.
Värsked stroopwaffelid 
Taavi, Maris, Jenni, Juho ja mina loomaaia maskotiga, sest miks mitte 





Mul pole õrna aimu ka, mis loom see olema peaks :D 

Näeme varsti jälle
Krista