Detsember

Vahetusõpilaseks hakates arvasin, et kõik möödub linnulennul ja sujuvalt. Minu teele ei sattu ühtegi takistust ja kõik on lilleline.

Ma ei ütle, et kahetsen vahetusõpilaseks hakkamist, aga leian, et olin ikka hulljulge. Hüpata pea ees tundmatusse vette.  Ühel augustikuu hommikul leidsin ennast täpselt sellisest situatsioonist. Ärkasin täiesti uues toas, see oli minu jaoks nii võõras. Kuhu on jäänud tuttavad näod, miks vaatavad mulle hommikusöögilauas vastu võõrad sõbralikud näod? Kuhu on kadunud hubaselt harimata koduaed?

Esimese koolipäeva mõte oli: Miks ma pean pärast kooli minekut kohe koju tagasi minema, kas ma ei saagi nädalapäevad koos oma sõpradega ühikas elades veeta? Mis asi see võileib koolilõunaks on, kus on mu soe vesine lõhki keedetud kartul kastmega?

Miks ma ei saa inimestega rääkides neile selgeks teha, mis ma tegelikult mõtlen ja üritan neile selgeks teha? Ja ma ei räägi ainult inimestest, kes siin elavad sama kehtib imelikult kombel ka eesti maha jäänud pere ja sõprade kohta.

Olen siin olnud juba pea neli kuud ning saan kindlalt öelda, et ma pole enam see, kes ma olin 8.augustil. Siin olles avastasin lõpuks, kes ma tegelikult olen. Ma ei ole ainuüksi õde, tütar, õpilane, sõber. Ma olen Krista, nii kummaliselt kui see ka ei kõlaks. Siin olles sain teada, mis ma oma tulevikuga peale tahan hakata, mis ma tegelikult ka teha tahan, mitte see mida ma arvasin tahtvat.
Nüüd kui olen siin juba nii kaua olnud olen ma hakanud hindama lihtsaid asju, miski ei tee mind õnnelikumaks kui see kui näen, et õues lund sajab. Või see kui saan hetkeks lihtsalt koos oma hostperega kodus olla ilma, et peaksin jälle kuhugile minema või jooksma. Lihtsalt sellised väiksed asjad.
Nüüd on käes juba detsembrikuu ning jõulutunne hakkab vaikselt põue pugema, kuid samas peidab ennast iga päev kuskil ka koduigatsus. Ja selle all ei mõtle seda, et ma tahaksin nüüd ja kohe koju minna. Lihtsalt päevaks või kaheks ja siis tuleks hästi ruttu tagasi. Teeks lihtsalt kiirvisiidi. Selline tunne on tekkinud justnimelt alati siis kui hakkame hostperega Sinterklaasi/Jõuluplaane tegema, igapäevaselt rattaga kooli sõites tunnen alati ühel tänaval värskelt küpsetatud saia lõhna ning kohe meenuvad Eesti kodus küpsetatud biskviidid ja koogid. Samuti igatsen kooli, mitte kooliskäimist vaid neid inimesi, kes minuga Eestis samas koolis käisid.
Kirjutasin selle ainult selleks, et saaksin kõik lõpuks kirja, mis mu peas päevast päeva tihti toimub.

Jällenägemiseni
Krista

P.S See ei käi üldse selle tekstiga nüüd kokku, aga.. Juba kauaaegse pelmeeniisu tõttu olin pärast nende mitteleidmist (Vene poodi pole ka kuskil läheduses) sunnitud neid ise tegema. Pole seda kunagi teinud aga üllatasin end ning tulemus oli super