6 kuud

Ei hakanud pealkirjaks pool aastat panema, kuna see tundub ikka väga pikk aeg. Ma pole kunagi oma perest nii kaua eemal olnud. Ühikas elaminegi võttis mul esimese aasta jooksul harjumist, aga isegi siis käisin pea iga nädalavahetus kodus.
Nüüd aga olen elanud juba pool aastat esialgu täiesti võhivõõraste inimestega, kes on mulle selle ajaga südamelähedaseks kasvanud. Alles eile arutasime hostperega, et juba üle poole ajast on läbi ning mul pole siin enam kaua ja jäänud. Pisarad tulid meile kõigile silma. On veel jäänud liiga palju asju, mida kõike teha tahaks, kuid mille kõige jaoks juba praegu tundub, et aega enam ei jagu.
Selle poole aasta jooksul olen ka osadest inimestest lahku kasvanud. Inimesed, kelle toeta ei oleks ma oma elu Eestis ette kujutanudki, kuid ometigi on nüüdseks teed lahku läinud. Isegi kõik üritused jätkuvalt kontakti hoida ei hoidnud seda ära. Mul on sellest väga kahju, kuid eks see oli nii ette nähtud. Teiselt küljelt aga olen mõningate inimestega Eestist isegi lähedasemaks saanud, kui ma seda üldse kunagi varem olen olnud ning selle üle ei saaks enam õnnelikum olla.
Soovin, et teaksite ka seda, et see, et ma vahetusaastal olen ei tähenda, et mul Teie jaoks vähem aega oleks, olen endiselt sama Krista, väheke rohkem enese sisemaailmas arenenud ja lihtsalt veel ühte lisakeelt rääkiv, muud midagi. Olen endiselt oma sõprade jaoks olemas, siis kui neil mind vaja ja kui ei ole ka siis väike: "Tere! Kuidas sul läheb?" on alati teretulnud.
Aga sellegipoolest on mul olnud super poolaasta ja üritan oma alles jäänud natukesest samuti just seda kõige paremat võtta.

Tsauka ja ehk kirjutan järgmise postituse juba 15. veebruaril ;)