Kuu aja tegemised

No kui varem ei saa, siis kord kuu jooksul tuleb ikka üks postitus ära. Probleem on lihtsalt selles, et mul pole aega. Kogu aeg läheb ja lausa jookseb mu sõrmede vahelt läbi.

Alustades siis päris algusest.
Vastlapäeval üritasin ise vastlakukleid küpsetada, aga kas asi on minus või lihtsalt see ahi kodus ei nõustugi kunagi minuga koostööd tegema. Kuklid tulid küll maitsvad, aga mitte päris sellised nagu oodanud oleks.
19. veebruaril oli ka Läti-Gerda sünnipäev, mis oli ka väga tore.
Kolmapäeval, 24. veebruaril ärkasin tavalisemast varem üles, siinne pere ka imestas, kuidas ma tavalisest 30min ennast varem üles ajasin, kui tavaliselt ei ole ma voodist püsti isegi kaks minutit enne hommikusööki. Aga nad olid sootuks unustanud, et sel päeval oli Eesti Vabariigi sünnipäev. Ärkasin naerusuil üles, et lipuheiskamist ERR'i vahendusel ikka näha, võib-olla oli silmanurgas ka pisar.
Neljapäeval, 25. veebruaril hakkas minu vaheaeg ning sama päeva õhtul jõudis ka mu pere mulle Eestist külla. Enne nende tulekut jooksin mööda maja ringi ja ei teadnud mida ära teha :D Hostema ka lõpuks ütles, et mis ma ikka muretsen, nad ju ikka minu pere, aga ehk oli kartus sees, et ei tunta ära või mina olen nii palju muutunud või nemad. Nende viie päeva jooksul, mil nad siin olid jõudsin taaskordselt külastada Giethoorni ja Amsterdami.
Giethoorni sõitsime kogu perega ratastega, järgmistel päevadel sõitsime ratastega ainult mina, ema ja Mario. (Pean häbitundega tunnistama, et pole endiselt selle 7 kuu jooksul harjunud vastutuult sõitma. Sõitsin nende järel nagu tigu järgi) Kokku väntasime ratastel u 60km.

Sis

Ja väikseim venna ka

Pärast pere lahkumist teisipäeval, oli majas jube imelik ringi liikuda, nimelt oli igal pool vaikus. 8st inimesest majas oli jälle saanud kolm ja isegi koerad ei jooksnud ringi nagu tavaliselt.
Võtsime pärast pere lahkumist lihtsalt ühe mittemidagitegemisepäeva. Aga juba järgmisel päeval liikusime Havelte liblikaaeda, kus oli ikka väga palav ning "metsa" ja kivikalmude juurde(Avastasin et kivikalmudest ei teinudki pilte..)

Kaunis "mets" eks?!

4. märtsil läksime Hostemaga Den Haagi ja külastasime mitmeid muuseume ja vaatasime ka linna peal ringi. Käisime Escher'i muuseumis ja Mesdag'i panoraami vaatamas. See panoraammaal on 14 meetrit kõrge ja 120 meetrit pikk ning see loob 360º vaate üle Scheveningen'i.  Päeva lõpetasime Scheveningen'is rannal ja kail kõndides.

Kas inimesed kõnnivad üles või alla?

Siin on kujutatud Scheveningen Mesdag'i maalil

Ja siin on Scheveningen praegu.

8. märtsil käisin lennuga uuesti Den Haag'is, aga seekord selleks, et riigikogu külastada. Päeva alustasime juba 7.45 kui koolis juurest bussiga ära sõitsime. Käisime teises kojas ning kuulasime pealt  ka istungeid. Enne seda aga tegime ise mängistungi läbi ja debateerisime teemal: "Kas ilutulestiku müük tuleks keelustada?" Üleüldiselt oli tegemist väga vahva päevaga ja ei lahkunud linnast muidugi enne, kui olin midagi kaasa ostnud. Koju jõudsin alles kell 9 õhtul.

Ülejäänud nädal möödus kiirelt kuni laupäevani, mil oli Meeli sünnipäev. Meeli ütles, et kõik peavad ta sünnipäevale tulema munadena. Mõeldud tehtud valmistasin oma seljale seotava lihavõttemuna. Laupäeva hommikul liikusingi oma munaga koos rongile ning seal alustasid minuga juttu paljud inimesed. Minuga pole kunagi nii paljud inimesed veel rääkima tulnud :D Aitäh, Meeli! Tegemist oli väga super ja hästi korraldatud sünnipäevaga. Suur-ssur aitäh veelkord suurepäevase pidustuse eest, Muulis!!!!

Tore hipibuss

Kus Maris on?

Maris, mina ja Gerda

See võtabki enam-vähem lühidalt kokku minu kuu tegemised. Loodan tõesti, et saan selle jutulõnga uuesti lahti ja kirjutan tõesti tihedamini siia uuesti.

Jällenägemiseni, Krista :)

Uisutamine

14. veebruaril saime jälle YFU inimestegsa kokku üritusel: "YFU schaatst met liefde" ehk tõlgituna YFU uisutab armastusega.
Uisutamisüritus toimus välisrajal ning uisutada sai 3 km ja 400 m rajal, päeva lõpus maha uisutatud teed kokku arvutades sain kokku tubli 18 km, ja kukkusuin ka vaid ühe korra, mis isegi lõppes hästi, sest sellest ei tekkinud isegi ühtegi sinikat :D

Saime jälle muidugi inimestega kokku ja ikka oli selline tunne nagu ei oleks juba väga kaua oma gruppi inimesi näinud, ometigi nägime teineteist alles eelmisel nädalal karnevali ajal.
Muidugi sai ka inimestega räägitud, keda pole ikka peale laagrit enam näinud ja see oli ka vahelduseks tore.

Laupäeval jõudsin veel perele ka kooki sõbrapäeva puhul teha ja nagu ikka kukkus see suurepäraselt välja.

Pisike postitus, kuid ikkagi väike update :)
Tot zo

6 kuud

Ei hakanud pealkirjaks pool aastat panema, kuna see tundub ikka väga pikk aeg. Ma pole kunagi oma perest nii kaua eemal olnud. Ühikas elaminegi võttis mul esimese aasta jooksul harjumist, aga isegi siis käisin pea iga nädalavahetus kodus.
Nüüd aga olen elanud juba pool aastat esialgu täiesti võhivõõraste inimestega, kes on mulle selle ajaga südamelähedaseks kasvanud. Alles eile arutasime hostperega, et juba üle poole ajast on läbi ning mul pole siin enam kaua ja jäänud. Pisarad tulid meile kõigile silma. On veel jäänud liiga palju asju, mida kõike teha tahaks, kuid mille kõige jaoks juba praegu tundub, et aega enam ei jagu.
Selle poole aasta jooksul olen ka osadest inimestest lahku kasvanud. Inimesed, kelle toeta ei oleks ma oma elu Eestis ette kujutanudki, kuid ometigi on nüüdseks teed lahku läinud. Isegi kõik üritused jätkuvalt kontakti hoida ei hoidnud seda ära. Mul on sellest väga kahju, kuid eks see oli nii ette nähtud. Teiselt küljelt aga olen mõningate inimestega Eestist isegi lähedasemaks saanud, kui ma seda üldse kunagi varem olen olnud ning selle üle ei saaks enam õnnelikum olla.
Soovin, et teaksite ka seda, et see, et ma vahetusaastal olen ei tähenda, et mul Teie jaoks vähem aega oleks, olen endiselt sama Krista, väheke rohkem enese sisemaailmas arenenud ja lihtsalt veel ühte lisakeelt rääkiv, muud midagi. Olen endiselt oma sõprade jaoks olemas, siis kui neil mind vaja ja kui ei ole ka siis väike: "Tere! Kuidas sul läheb?" on alati teretulnud.
Aga sellegipoolest on mul olnud super poolaasta ja üritan oma alles jäänud natukesest samuti just seda kõige paremat võtta.

Tsauka ja ehk kirjutan järgmise postituse juba 15. veebruaril ;)

Olen lootusetu blogikirjutaja

Olen juba päris pikalt öelnud endale, et pean nüüd kindlalt blogi kirjutama hakkama. Hakkan kohe praegu kirjutama ning lõpetan alati pärast ühte lauset blogi kirjutamise ning kui uuesti blogi juurde pääsen ei mäletagi enam päris täpselt, millistest seiklustest kirjutada tahtsin.
Nüüd on mul päris eredalt meeles Keskaasta seminar. Sain lõpuks ometi üle nii pika aja (5 nädalat.) jälle oma soome-läti-eesti vahetusõpilaste pere näha.
Keskaasta seminarile minek oli omamoodi seiklus, nimelt sõitsin sinna busside ja rongidega lausa 6 tundi!!! Alustasin kodust minekut juba kell 12 ning sinna kohale jõudsin koos teiste vahetusõpilastega alles kell 20.

Laagrist täpsemalt kirjutama ei hakka ja lisan hoopis pilte.

Rongisõit: tund 4 (Gerda Läti, Jenni Soome ja mina)

See imekaunis hetk, kui lõunasöögiks ootas s´mind Hema's võileiva asemel hoopis soe toit

Ronnie Flex'i loo "Drank en Drugs" 'i jaoks ettevalmistumine

Kui teised maja teises otsas sotsialiseeruvad, siis kolm eestlast, kaks soomlast ja eksinud lätlane eelistavad omapäi olla 

Nende armsate neiude Marise ja Meeli blogisid soovitan kuumalt lugeda.

Imeline Jenni minu imelise origamist kunstiteosega

Kui üle pika aja kokku saadakse, siis tuleb ikka perepilti ka uuendada

Camilla, Jenni, Meeli Taaviga, Maris, mina ja Katia

Nüüdseks on möödunud juba ka nädalavahetus, mil käisin teise eestlase juures Karnevali tähistamas.
Tänavad täis noori inimesi, kes laulavad täiest kõrist igale laulule kaasa, isegi kui nad laulu ühte ainsatki sõna ei tea. Puudu ei olnud ka tantsust. Algne plaan oli ainult oma tuumikuga karnevali tähistada, kuid hiljem liitusid ka teised vahetusõpilased. Lõplikult võin öelda, et tegemist oli väga vahava ja omapärase üritusega. (Läheks kasvõi iga aasta tagasi Eindhovenisse.)
Siit tulevad jälle pildid

JänesJenni ja LõviKrista

Selline nägi välja peatänav Eindhovenis karnveali ajal. 

Loodan, et järgmine blogipostitus tuleb väheke kiiremini, aga seniks 

Tadaaa

Talvevaheaeg ehk jõulud selle kohta öelda ei saa.

Istun juba teist päeva kodus, kuna kool on suletud liigse külma ja jää tõttu. Hetkel külma -4 kraadi. :D Rongid ja bussid ei sõida, rattaga oleks liiga ohtlik jääl sõita. Inimesed sõidavad minust põhja pool uiskudega mööda teid.. Ja niimoodi ma istungi siin. 

Igat vaheajapäeva kirjeldama ka ei hakka, kuigi kõige tähtsamad tooksin välja.

24.detsember: Jõulutunne sellel korral absoluutselt puudus, võib-olla mõjus ka väga soe ilm ja lumepuudus. Alles õhtusöögilauas meenus, ahjaa, et Eestis on täna ju jõulud. Mille peale ma nutma hakkasin. Miks ei oska ma senini vastata. Pärast õhtusööki läksin oma hostperega Meppeli Wilhelmina parki jumalateenistusele. Kõige veidram selle juures oli see, et see toimus õues, vihma käes. Laulsime kiriklikke jõululaule ning oli ka jutlustus, mille peamiseks teemaks oli "Geen plaats.." ehk "Pole kohta/ruumi.." Sellest räägiti, kuna maailmas on praegusel hetkel väga palju inimesi, kellel pole kohta, kus olla, kus saaks rahulikult elada. Inimesed on sunnitud lahkuma oma kodudest kuna nende elu on ohus. Ning räägiti ka sellest, kuidas on inimesi, kes ei tolereeri absoluutselt neid inimesi, kellel pole kohta kus olla ning uuesti rahulikult oma eluga alustada. See pani mind pikaks ajaks mõtlema. Ehk paneb teidki. 

Niimoodi me seisimegi, vihma käes. 

25. detsember:

Selle päeva õhtul toimus suur perekondlik õhtusöömaaeg. Toitu oli nii paljuu. Kohale tulid ka peretuttavad ehk kokku oli meid sellel õhtul nii 20ne ringis. Mõningaid inimesi olin ka varem näinud aga nimed olid juba meelest läinud.. UPSS Arvatavasti olin pärast 5-käigulist õhtusööki toidukoomas. 

FAST FORWARD

28. detsember: 

Ärkasin hommikul vara ning seadsin sammud Soest'i poole, et külastada armast Meelit. Lõpuks jõudsin pärast kahte tundi reisimist sinna ka kohale. Kaasa olin pakkinud sinna peamiselt toidu. Nende hulgas ka Mõnus Maius, mida Meeli ka ülistas. 

Ega siis mõnusat maiust iga päev süüa ei saa

Rääkides juttu armsa Alice'ga 

Samuti vaatasime Meeliga ka jäähokit FIN-RUS, mille siis kahjuks/õnneks vene tiim ka võitis. Aga kurvastada polnud põhjust. Vähemalt sai kauneid Soome jäähoki kutte vaadata :) 

29. detsember: LÕPUKSS! Jõudis kätte see kauaoodatud päev. Saime oma pundiga lõpuks kokku. Saime kokku Meeli juures, Mina roomasin lihtsalt päev varem kohale. Laisk nagu ma olen :D Kui kõik kohal olid hakkasime piparkooke küpsetama. Viimasest taignast otsustasime ka piparkoogimaja kõpsetada. Olgem ausad, see oli üks kõige äbarikum piparkoogimaja, mida ma kunagi näinud olin. Aga kohe täiesti kindlalt oli see armas, enda tehtud ja puha noh. Valmistame ka ise õhtusöögi nii meile endile kui ka Meeli hostperele. 

Maris, Jenni, Gerda, mina, Meeli, Taavi, Meeli naaber Wouke, Meeli hostõde Ceres ja lõpuks Juho

Pärast seda korraldasime ka väikse filmiõhtu. Meeli hostperes on elutoas selline hubane nurgake, kus lasime projektoriga seinale filme. Tegelikult terve ta hostpere maja on väga hubane.

Vaatasime ära lausa kolm filmi ja lisaks veel Ben Phillips'i videoid ning naeru jagus lausa kella viieni varahommikul.

Üks filmidest "Vehkleja"

Kell oli siis vist just 4 saanud. 

Viis tundi hiljem kuulsin, kuidas keegi elutoas naerda itsitab. See oli Meeli. Tuli vaatama, kas elame veel. Noh olime kõik ennast üles ajanud, sõime ka hommikusöögi ära, kuid keda ei ole. Meelit ei ole. Ta oli oma tuppa puhkama tagasi läinud. On alles tegelane. 

Mõned tunnid hiljem lahkusime koos Marise, Jenni ja Gerdaga Meeli juurest, et enam-vähem enne õhtusööki tagasi hostperede juurde jõuda.

Tegemist oli ühe kõige mõnusama koosviibimisega Hollandis koos nende inimestega. Ning ausalt olen õnnelik, et just need hullud inimesed just minuga samal aastal vahetusaastale jõudsid, 

31. detsember/1. jaanuar:

Mina ilutulestikku ei lasknud, kuna kardan seda. Põletasin paar säraküünalt, vaatasin ohutus kauguses Meppel'i linna ilutulestikku ning ka oma koduküla oma. Ütlesin uuele aastale Tere ja läksin magama. Järgmise päeva õhtul oli siiani kuulda ilutulestikku, selleks ajaks oli aastavahetusest möödas juba 19 tundi, kui mitte rohkem :D 

Ühe uue aasta lubaduse tegin ka: Teen nendel järgmisel kuuel kuul, mis mul siin jäänud on võimalikult palju ära. Proovin ka ülejäänud uued asjad ära, mida pole veel senimaani jõudnud teha, 

Ülejäänud päevad on nii kiiresti möödunud, et polegi pea midagi tähele pannud. Käisin vaid ühel päeval hostvanavanemate juures söömas. 

Tsauka

Krista