Uisutamine

14. veebruaril saime jälle YFU inimestegsa kokku üritusel: "YFU schaatst met liefde" ehk tõlgituna YFU uisutab armastusega.
Uisutamisüritus toimus välisrajal ning uisutada sai 3 km ja 400 m rajal, päeva lõpus maha uisutatud teed kokku arvutades sain kokku tubli 18 km, ja kukkusuin ka vaid ühe korra, mis isegi lõppes hästi, sest sellest ei tekkinud isegi ühtegi sinikat :D

Saime jälle muidugi inimestega kokku ja ikka oli selline tunne nagu ei oleks juba väga kaua oma gruppi inimesi näinud, ometigi nägime teineteist alles eelmisel nädalal karnevali ajal.
Muidugi sai ka inimestega räägitud, keda pole ikka peale laagrit enam näinud ja see oli ka vahelduseks tore.

Laupäeval jõudsin veel perele ka kooki sõbrapäeva puhul teha ja nagu ikka kukkus see suurepäraselt välja.

Pisike postitus, kuid ikkagi väike update :)
Tot zo

6 kuud

Ei hakanud pealkirjaks pool aastat panema, kuna see tundub ikka väga pikk aeg. Ma pole kunagi oma perest nii kaua eemal olnud. Ühikas elaminegi võttis mul esimese aasta jooksul harjumist, aga isegi siis käisin pea iga nädalavahetus kodus.
Nüüd aga olen elanud juba pool aastat esialgu täiesti võhivõõraste inimestega, kes on mulle selle ajaga südamelähedaseks kasvanud. Alles eile arutasime hostperega, et juba üle poole ajast on läbi ning mul pole siin enam kaua ja jäänud. Pisarad tulid meile kõigile silma. On veel jäänud liiga palju asju, mida kõike teha tahaks, kuid mille kõige jaoks juba praegu tundub, et aega enam ei jagu.
Selle poole aasta jooksul olen ka osadest inimestest lahku kasvanud. Inimesed, kelle toeta ei oleks ma oma elu Eestis ette kujutanudki, kuid ometigi on nüüdseks teed lahku läinud. Isegi kõik üritused jätkuvalt kontakti hoida ei hoidnud seda ära. Mul on sellest väga kahju, kuid eks see oli nii ette nähtud. Teiselt küljelt aga olen mõningate inimestega Eestist isegi lähedasemaks saanud, kui ma seda üldse kunagi varem olen olnud ning selle üle ei saaks enam õnnelikum olla.
Soovin, et teaksite ka seda, et see, et ma vahetusaastal olen ei tähenda, et mul Teie jaoks vähem aega oleks, olen endiselt sama Krista, väheke rohkem enese sisemaailmas arenenud ja lihtsalt veel ühte lisakeelt rääkiv, muud midagi. Olen endiselt oma sõprade jaoks olemas, siis kui neil mind vaja ja kui ei ole ka siis väike: "Tere! Kuidas sul läheb?" on alati teretulnud.
Aga sellegipoolest on mul olnud super poolaasta ja üritan oma alles jäänud natukesest samuti just seda kõige paremat võtta.

Tsauka ja ehk kirjutan järgmise postituse juba 15. veebruaril ;)

Olen lootusetu blogikirjutaja

Olen juba päris pikalt öelnud endale, et pean nüüd kindlalt blogi kirjutama hakkama. Hakkan kohe praegu kirjutama ning lõpetan alati pärast ühte lauset blogi kirjutamise ning kui uuesti blogi juurde pääsen ei mäletagi enam päris täpselt, millistest seiklustest kirjutada tahtsin.
Nüüd on mul päris eredalt meeles Keskaasta seminar. Sain lõpuks ometi üle nii pika aja (5 nädalat.) jälle oma soome-läti-eesti vahetusõpilaste pere näha.
Keskaasta seminarile minek oli omamoodi seiklus, nimelt sõitsin sinna busside ja rongidega lausa 6 tundi!!! Alustasin kodust minekut juba kell 12 ning sinna kohale jõudsin koos teiste vahetusõpilastega alles kell 20.

Laagrist täpsemalt kirjutama ei hakka ja lisan hoopis pilte.

Rongisõit: tund 4 (Gerda Läti, Jenni Soome ja mina)

See imekaunis hetk, kui lõunasöögiks ootas s´mind Hema's võileiva asemel hoopis soe toit

Ronnie Flex'i loo "Drank en Drugs" 'i jaoks ettevalmistumine

Kui teised maja teises otsas sotsialiseeruvad, siis kolm eestlast, kaks soomlast ja eksinud lätlane eelistavad omapäi olla 

Nende armsate neiude Marise ja Meeli blogisid soovitan kuumalt lugeda.

Imeline Jenni minu imelise origamist kunstiteosega

Kui üle pika aja kokku saadakse, siis tuleb ikka perepilti ka uuendada

Camilla, Jenni, Meeli Taaviga, Maris, mina ja Katia

Nüüdseks on möödunud juba ka nädalavahetus, mil käisin teise eestlase juures Karnevali tähistamas.
Tänavad täis noori inimesi, kes laulavad täiest kõrist igale laulule kaasa, isegi kui nad laulu ühte ainsatki sõna ei tea. Puudu ei olnud ka tantsust. Algne plaan oli ainult oma tuumikuga karnevali tähistada, kuid hiljem liitusid ka teised vahetusõpilased. Lõplikult võin öelda, et tegemist oli väga vahava ja omapärase üritusega. (Läheks kasvõi iga aasta tagasi Eindhovenisse.)
Siit tulevad jälle pildid

JänesJenni ja LõviKrista

Selline nägi välja peatänav Eindhovenis karnveali ajal. 

Loodan, et järgmine blogipostitus tuleb väheke kiiremini, aga seniks 

Tadaaa

Talvevaheaeg ehk jõulud selle kohta öelda ei saa.

Istun juba teist päeva kodus, kuna kool on suletud liigse külma ja jää tõttu. Hetkel külma -4 kraadi. :D Rongid ja bussid ei sõida, rattaga oleks liiga ohtlik jääl sõita. Inimesed sõidavad minust põhja pool uiskudega mööda teid.. Ja niimoodi ma istungi siin. 

Igat vaheajapäeva kirjeldama ka ei hakka, kuigi kõige tähtsamad tooksin välja.

24.detsember: Jõulutunne sellel korral absoluutselt puudus, võib-olla mõjus ka väga soe ilm ja lumepuudus. Alles õhtusöögilauas meenus, ahjaa, et Eestis on täna ju jõulud. Mille peale ma nutma hakkasin. Miks ei oska ma senini vastata. Pärast õhtusööki läksin oma hostperega Meppeli Wilhelmina parki jumalateenistusele. Kõige veidram selle juures oli see, et see toimus õues, vihma käes. Laulsime kiriklikke jõululaule ning oli ka jutlustus, mille peamiseks teemaks oli "Geen plaats.." ehk "Pole kohta/ruumi.." Sellest räägiti, kuna maailmas on praegusel hetkel väga palju inimesi, kellel pole kohta, kus olla, kus saaks rahulikult elada. Inimesed on sunnitud lahkuma oma kodudest kuna nende elu on ohus. Ning räägiti ka sellest, kuidas on inimesi, kes ei tolereeri absoluutselt neid inimesi, kellel pole kohta kus olla ning uuesti rahulikult oma eluga alustada. See pani mind pikaks ajaks mõtlema. Ehk paneb teidki. 

Niimoodi me seisimegi, vihma käes. 

25. detsember:

Selle päeva õhtul toimus suur perekondlik õhtusöömaaeg. Toitu oli nii paljuu. Kohale tulid ka peretuttavad ehk kokku oli meid sellel õhtul nii 20ne ringis. Mõningaid inimesi olin ka varem näinud aga nimed olid juba meelest läinud.. UPSS Arvatavasti olin pärast 5-käigulist õhtusööki toidukoomas. 

FAST FORWARD

28. detsember: 

Ärkasin hommikul vara ning seadsin sammud Soest'i poole, et külastada armast Meelit. Lõpuks jõudsin pärast kahte tundi reisimist sinna ka kohale. Kaasa olin pakkinud sinna peamiselt toidu. Nende hulgas ka Mõnus Maius, mida Meeli ka ülistas. 

Ega siis mõnusat maiust iga päev süüa ei saa

Rääkides juttu armsa Alice'ga 

Samuti vaatasime Meeliga ka jäähokit FIN-RUS, mille siis kahjuks/õnneks vene tiim ka võitis. Aga kurvastada polnud põhjust. Vähemalt sai kauneid Soome jäähoki kutte vaadata :) 

29. detsember: LÕPUKSS! Jõudis kätte see kauaoodatud päev. Saime oma pundiga lõpuks kokku. Saime kokku Meeli juures, Mina roomasin lihtsalt päev varem kohale. Laisk nagu ma olen :D Kui kõik kohal olid hakkasime piparkooke küpsetama. Viimasest taignast otsustasime ka piparkoogimaja kõpsetada. Olgem ausad, see oli üks kõige äbarikum piparkoogimaja, mida ma kunagi näinud olin. Aga kohe täiesti kindlalt oli see armas, enda tehtud ja puha noh. Valmistame ka ise õhtusöögi nii meile endile kui ka Meeli hostperele. 

Maris, Jenni, Gerda, mina, Meeli, Taavi, Meeli naaber Wouke, Meeli hostõde Ceres ja lõpuks Juho

Pärast seda korraldasime ka väikse filmiõhtu. Meeli hostperes on elutoas selline hubane nurgake, kus lasime projektoriga seinale filme. Tegelikult terve ta hostpere maja on väga hubane.

Vaatasime ära lausa kolm filmi ja lisaks veel Ben Phillips'i videoid ning naeru jagus lausa kella viieni varahommikul.

Üks filmidest "Vehkleja"

Kell oli siis vist just 4 saanud. 

Viis tundi hiljem kuulsin, kuidas keegi elutoas naerda itsitab. See oli Meeli. Tuli vaatama, kas elame veel. Noh olime kõik ennast üles ajanud, sõime ka hommikusöögi ära, kuid keda ei ole. Meelit ei ole. Ta oli oma tuppa puhkama tagasi läinud. On alles tegelane. 

Mõned tunnid hiljem lahkusime koos Marise, Jenni ja Gerdaga Meeli juurest, et enam-vähem enne õhtusööki tagasi hostperede juurde jõuda.

Tegemist oli ühe kõige mõnusama koosviibimisega Hollandis koos nende inimestega. Ning ausalt olen õnnelik, et just need hullud inimesed just minuga samal aastal vahetusaastale jõudsid, 

31. detsember/1. jaanuar:

Mina ilutulestikku ei lasknud, kuna kardan seda. Põletasin paar säraküünalt, vaatasin ohutus kauguses Meppel'i linna ilutulestikku ning ka oma koduküla oma. Ütlesin uuele aastale Tere ja läksin magama. Järgmise päeva õhtul oli siiani kuulda ilutulestikku, selleks ajaks oli aastavahetusest möödas juba 19 tundi, kui mitte rohkem :D 

Ühe uue aasta lubaduse tegin ka: Teen nendel järgmisel kuuel kuul, mis mul siin jäänud on võimalikult palju ära. Proovin ka ülejäänud uued asjad ära, mida pole veel senimaani jõudnud teha, 

Ülejäänud päevad on nii kiiresti möödunud, et polegi pea midagi tähele pannud. Käisin vaid ühel päeval hostvanavanemate juures söömas. 

Tsauka

Krista 

Ijsbeelden festival

Täna või nüüd juba eile käisin koos oma klassikaaslastega Jääskulptuuride festivalil. Esimene kord mil terve siin oldud aja jooksul temperatuur langes alla nulli.. :D

Aga tegemist oli tõeliselt ilusa festivaliga ning tundsin esimest korda, et külm on minu jaoks. Külmas tunnen ennast hästi. Nii naljakas kui see ka ei oleks, sest tavaliselt on mul alati külm :D :D
Tegemist oli maailmaülevaatega ehk välja oli toodud maailma tähtsamad vaatamisväärsused ja kohtade tunnusmärgid jääskulptuuride näol. (Ei ole nii, Krista. Päriselt? Jääskulptuurid jääskulptuuride näitusel. Well done) Anyways

Pärast seda liikusime edasi sööma ning tähistasime ka mingimääral minu ja itaallasest vahetusõpilase sünnipäeva.. jah.. kaks kuud hiljem. Ja klassiõed olid nii armsad, et olid isegi meile kingitused teinud. Seda ei oleks osanud oodata.
Lõpuks nägin ka Näljamängude viimase osa ka ära ja olen vaimustuses.

JAAA kõige tähtsam osa. Pildid.

Vanust juba 18 aastat või kuud täpselt ei oska öelda..

Lisa veel tähed M ja S ning ongi jõulud

Häid Jõule kõigile,
Krista

Skandinaavia jõuluturg

Krista läheneb Soome müüginurgas hapukurkidele ning tunneb kuidas õnnest hakkavad pisarad voolama.

Ehk üks lause, mis võtab kokku minu reisi Amsterdami, kui külastasin Skandinaavia jõuluturgu. (Naljakas see, et Rootsi polnud seal esindatud...)
Päev pärast Galat saime koos oma Eesti Soome Läti mugulatega Amsterdami jaamas kokku ning külastasime Skandinaavia jõuluturgu, mis seal täpselt juhtus kirjeldab väga hästi esimene postituse lause. Lõpuks lahkusin sealt kahe purgi hapukurkide ja paki Jenkki nätsudega. (Ühe purgi hävitasime Meeliga kahepeale juba paar tundi pärast)
Hiljem mõtlesime ka Anne Franki maja külastada aga seda rivi nähes pöörasime ringi ja kõndisime hoopis tagasi jaama poole.
(Anne Franki maja online piletid kuni veebruarini väljamüüdud ehk nüüdsel hetkel juba märtsini, kes teab...)

Mina, Meeli, Gerda (Läti), Taavi ja Jenni (Soome)

Dag

Nädal enne Jõule

Jälle on aeg nii kiiresti läinud, et pole jõudnud siia kahe nädala jooksul midagi kirjutada.

Well..

Millestki tuleb ju alustada ehk annan tuld

1. Lahkasime bio tunnis lehma!! jah. Mitte tervet, õnneks ainult osakesi sellest õnnetust loomast. Sellel korral siis maks, neer ja kops. Eelmisel lahkamisel lahkasime südant!! See hais on kohutav. Ühel korral pidime ka toiduainete sisalduse keemilisi aineid kasutades välja selgitama. Ehk pidime välja uurima, kas toiduained sisaldavad glükoosi, tärklist, C-vitamiini või valke.

  

Ma ei julgenud lähemale minna :D

Käisin samal õhtul ka Utrecht'is kuulamas Utrechti Üliõpilaste Orkestri ja koori kontserti. See oli tõeliselt võimas ja arvake ära...
See on tõesti võimalik ehk vaatasin esinejate nimekirja ja kooris laulis täitsa päris ehtne eestlane. Seda võib küll naljakas lugeda, aga kui oled tõesti elanud nii kaua ilma igasuguse eesti keeleta ning ainukesteks eestlasteks sinu teada on ainult su enda vahetusõpilased, siis on see tõesti tore üllatus. Üritasin seda eesti tütarlast ka üles otsida aga tulutult, jõudis kiiresti koju joosta :(((( Teadis vist mis tulekul on :D

12. detsembril oli mul ka koolis Gala, öeldi et on nagu selline Jõuluball, ootasingi siis sellist rahulikku üritust. Asi jäi sellest väga kaugele.
Ennast hakkasin koos oma klassikaaslastega valmis sättima juba kella kolmest, kuigi Gala ise lagas kell kaheksa. Üks kord aastas võib ju ennast üles lüüa, aga seda ma tean, et niipea ma enam kontsakingi endale jalga enam ei topi. Tennised on ja jäävad mu parimateks sõpradeks. Aga...
Jõudis siis kätte lõpuks see kauaoodatud hetk, minu esimene ja ka arvatavasti viimane gala.
Vau.. sellist asja ei oleks ma osanud oodata. Tunnine muusikal, mis osutus päris tüütuks mitte seepärast, et see halb oleks olnud, vaid ainuüksi seepärast, et sattusin istuma "lahedate" kuttide ette, kelle arvates oli jube tore pärast igat laulu kommenteerida ja üle terve teatri karjuda. Matsikari, vabandust väljenduse pärast. Aga pärast muusikali läks pidu käima. Enda teadmatagi oli juba kella üheksast saanud kell üks ning gala oligi läbi.

Before everything

Eelviimasel koolipäeval korraldas mu mentor meie mentorklassile ka Jõuluhommikusöögi, mis oli väga armas üllatus ja ülimalt hubane oli koos oma klassiga hommikust süüa. Soojad croissandid ja muu värske ja maitsev kraam

Tot zo,
Krista